Lääne alkeemia tegeles paralleelselt vaimsele laboratoorse tööga.
Hiina alkeemia oli DAO omandamise kaudu igavese elu saamise kunst.
India alkeemia rasajaana koolkond oli puhas maagiline soterioloogia ehk pääsmispraktika.
Mitmedki tantristid nimetavad alkeemiat üheks kaheksast siddhist ehk väest.
Täna ei peaks enam küsima, kas on elu pärast surma, vaid KAS ON ELU ENNE SURMA?
Just selle elususe küsimusega, selle kvaliteedi ja kestvusega, tegeles alkeemia.
Alkeemia peaaines oli Inimene.
Ainult see, kes ei tunne alkeemia olemust vőib ta samastada keemia vői eelkeemiaga.
Alkeemia kuulub vabaduse ja igavese elu saavutamise teede hulka ja tal on vaimne ülesanne.
Keemia on ainete maailma tunnetamine ja selle valdamine.
Traditsiooniline alkeemia lähtus Hermes Trismegistuse őpetusest, et kőik, mida me enda ümber näeme, on vaid algprintsiipide erinevad manifestatsioonid. Kőik loodu on omavahel ühenduses - muutub ja areneb. Maine peegeldab taevast ja taevas on maise reaaliad.
Alkeemiline pärand sai osaliselt tőesti keemia kätte, kuid see osa ei kanna enam alkeemia jälge. Keemia ei sünni alkeemiast. Keemia on alati alkeemia kőrval - sellega paralleelselt.
Need on kaks erinevat struktuuri. Nagu tänane teater ei kanna enam omaegsete rituaalide ja müsteeriumite nähtavat jälge - metafüüsiline osa on lőigatud ära.
Sügavust lisasid juurde ka kirjandusellu romantik Victor Hugo ja realist Honore de Balzac.
XX sajandi üks tuntumaid alkeemikuid Fulcanelli ütleb aga et laboratoorselt alkeemiaga tegelemine tänapäeval on küsitav, kuna pole enam ehedaid aineid - kosmilised mőjud on niivőrd muutunud. See aga ei tähenda nagu poleks alkeemia printsiipidest midagi őppida.
Tegelikult ulatub alkeemiline traditsioon tőepoolest läinud sajandisse, mil ilmusid prantsuse alkeemiku ja adepti Fulcanelli raamatud "Gooti katedraalide saladused" ja "Filosoofilised majad". Tema salapärasest isikust teame vaid ta őpilaste kaudu. Aga Fulcanellit lugedes tunnetad kohe sellist kompetentsust ja enesekindlust, mis saab olla vaid sellel, kes teab neid asju.
Keemiast rääkides ütleb Fulcanelli, et keemiline valem ei peegelda kőiki aine omadusi. Kui tükk suhkrut panna pimedas uhmrisse, siis vőime tagudes näha sinist leeki. Seda pole suhkru valemis. Ja kui uhmerdada peedisuhkrut - tuleb hoopis kollane leek. Seega on ainetes enam kui nende valemid näitavad.
Alkeemias räägitakse transmutatsioonist ja transformatsioonist. Need pole päris ühed ja samad asjad. Transmutatsioon on ühe aine muutumine teiseks molekulaarsel tasandil.
Näiteks süsiniku ja teemanti molekulaarsed struktuurid on sarnased. On vaja katalüsaatorit, et saada süsinikust teemant.
Selleks pole vaja alkeemiat kui kuninglikku kunsti. Transformatsioon sőltub aga alkeemiku enda siseseisundist. Nii ei saa tarkade kivi kätte ainult laboritööga, vaid selleks on vaja ka alkeemiku sisemist seisundit - see ongi transformatsioon.
Albert Suur, Aquino Thomase ja meie Mauritiuse őpetaja, on öelnud, et pole asja, mis oma viimases substantsis ei sisaldaks kulda. Alkeemiaga alustades on tähtis see tunnetus, et meie hinges on see maagiline kuld olemas. Sellest saab meie füüsika ja metafüüsika kese. Kuid oma vertikaalne telg tuleb leida igaühel ise.
Kui alkeemilise protsessi ehk opus magnumi eesmärk on elixir vitae ja lapis - ehk siis igavese elu ja absoluutse vabaduse saavutamine tarkade kivi kaudu, mis lubab ka transmutatsioone kullaks ehk maailma muutmist vői päästmist -siis Carl Gustav Jungi uurimustest näeme, et see individuatsiooniprotsess, mis toimub alateadlikult - järgib opus almicumchi ilma mőistuse loata.
Carl Gustav Jung täheldas iseenda ja paljude patsientide unenägude ja nägemuste vastavust alkeemilisele sümboolikale.
15 aastat kestnud uurimuse jooksul jőudis ta järeldusele, et alateadvuslik liigub alkeemiliste sümbolitega kirjeldatud radu pidi ja viib psüühiliste resultaatideni, mis on samastatavad alkeemiliste oopustega.
Jungile heideti ette, et ta transpsüühilisi sümboleid otsekui degradeerib psüühilisteks terminiteks. Jungi vastus oli, et transpsüühiline ei ole psühholoogi uurimisväli, kuid iga vaimne kogemus eeldab psüühilist reaalsust ja see reaalsus koosneb kindlatest asjadest, millega tegelemine on psühholoogi őigus ja kohustus.
Jung täheldas juba oma uuringute algul, et need unenäod ja nägemused, milles esineb alkeemiline sümboolika, viivad teatud psüühilise integratsioonini, mida Jung nimetas individuatsiooniprotsessiks.
Seega ei olnud alatedvuse ilmingud mitte juhuslikud, anarhilised, sporaadilised, vaid järgisid teatud eesmärki - individuatsiooni.
See on Jungi järgi oma MINA avastamine ja valdamine ja seega iga inimese jaoks kőrgem siht. Unenäomaailma vőib vaadelda kui kőigile kättesadavat alateadlikku initsatsiooniprotsessi, kuigi jah - Jung sellist terminoloogiat ei kasutanud. Pühendamatu, kes näeb alkeemilisi unenägusid ja läheneb psüühilisele integratsionile, teeb läbi initsiatsiooniliseed katsumused.
Tulemus on küll erinev müstilise ja rituaalse initsiatsiooniga vőrreldes, kuid siiski sarnastatav. Unenäoseisundis on pühendamatu samas olukorras, mis adept rituaalse initsiatsioni korral ja mőlemal juhul on tegemist vaimse reintegratsiooniga.
Mehaanikas kasutab Newton vaid väheseid ja väga lihtsaid mõisteid, õieti ainult viit. Need on: mass (m), kiirus (v), kiiruse muutus ajas ehk kiirendus (a), liikumishulk (mv) ja jõud (F).
Nimetatud mõistetele lisandub veel kolm põhilauset selle kohta, kuidas jõud toimivad. Nende väheste põhimõistete abil vormis Newton oma taevamehaanika, mis kajastab taevakehade liikumist fantastilise täpsusega. Veel enam, kogu tänapäeva insenerimehaanika baseerub neil põhimõistetel.
Newtoni liikumisseadused said aluseks nii klassikalisele mehaanikale kui ka kogu füüsikale kuni Einsteini relatiivsusteooria ilmumiseni.
Liikumise uurimisel lõi Newton mõiste "kiirus", mis on saadud kohakoordinaadi juurdekasvu ja aja juurdekasvu jagatisena. Probleemi lahendamine, s. t. ebaühtlaselt liikuva keha kiiruse uurimiseks kasutatava sobiva matemaatilise meetodi leidmine, andis Newtonile võtme juurdekasvudega opereerimiseks ja viis lõpuks diferentsiaalarvutuse loomisele.
Kuidas saab aga arvutada pidevalt muutuva kiirusega liikuva keha poolt antud ajavahemiku kestel läbitud teed? Taoliste, osalt geomeetriast formuleeritud küsimustele vastamise kaudu jõudis Newton integraalarvutuseni. Ja kui ta lõpuks mõlemat laadi probleeme koos vaatles, tegi ta suurepärase avastuse: Newton mõistis, et diferentsiaal- ja integraalarvutus on tihedasti teineteisega seotud.
Peale matemaatika ja loodusteaduste oli Newtonil veel kaks huviala – teoloogia ja alkeemia. Ei saa teda laita selle eest, et ta oma väljapaistvat mõistust "raiskas" alkeemiale, sest Newtoni ajal märkis sõna "alkeemia" lihtsalt kogu keemiat. Newton oma kaasasündinud teadlasetalendiga püüdis täpsete eksperimentidega kontrollida, mida alkeemikute väited tegelikult väärt olid.
Mis teoloogiasse puutub, siis uskus Newton kaljukindlalt, et universumi looja on ülitark, tema ise aga täiesti võimetu - ta uskus, et on nagu poisike mererannas, kelle ees laiub läbiuurimata tõeookean. Ta oli arvamusel, et nii taevas kui ka maa peal leidub palju sellist, mis ületab tema teadmised. Ta seadis enesele ülesandeks mõista seda, mida enamik tema ajastu intelligentseid inimesi vastuvaidlemata aktsepteeris ja mis neile niisama loomulikuna tundus nagu terve inimmõistus, nimelt maailma loomist. Samal eesmärgil tegi ta kronoloogilisi uurimisi, püüdes Vana Testamendi daatumeid ajaloo omadega kooskõlla viia.
Hiina alkeemia oli DAO omandamise kaudu igavese elu saamise kunst.
India alkeemia rasajaana koolkond oli puhas maagiline soterioloogia ehk pääsmispraktika.
Mitmedki tantristid nimetavad alkeemiat üheks kaheksast siddhist ehk väest.
Täna ei peaks enam küsima, kas on elu pärast surma, vaid KAS ON ELU ENNE SURMA?
Just selle elususe küsimusega, selle kvaliteedi ja kestvusega, tegeles alkeemia.
Alkeemia peaaines oli Inimene.
Ainult see, kes ei tunne alkeemia olemust vőib ta samastada keemia vői eelkeemiaga.
Alkeemia kuulub vabaduse ja igavese elu saavutamise teede hulka ja tal on vaimne ülesanne.
Keemia on ainete maailma tunnetamine ja selle valdamine.
Traditsiooniline alkeemia lähtus Hermes Trismegistuse őpetusest, et kőik, mida me enda ümber näeme, on vaid algprintsiipide erinevad manifestatsioonid. Kőik loodu on omavahel ühenduses - muutub ja areneb. Maine peegeldab taevast ja taevas on maise reaaliad.
Alkeemiline pärand sai osaliselt tőesti keemia kätte, kuid see osa ei kanna enam alkeemia jälge. Keemia ei sünni alkeemiast. Keemia on alati alkeemia kőrval - sellega paralleelselt.
Need on kaks erinevat struktuuri. Nagu tänane teater ei kanna enam omaegsete rituaalide ja müsteeriumite nähtavat jälge - metafüüsiline osa on lőigatud ära.
Sügavust lisasid juurde ka kirjandusellu romantik Victor Hugo ja realist Honore de Balzac.
XX sajandi üks tuntumaid alkeemikuid Fulcanelli ütleb aga et laboratoorselt alkeemiaga tegelemine tänapäeval on küsitav, kuna pole enam ehedaid aineid - kosmilised mőjud on niivőrd muutunud. See aga ei tähenda nagu poleks alkeemia printsiipidest midagi őppida.
Tegelikult ulatub alkeemiline traditsioon tőepoolest läinud sajandisse, mil ilmusid prantsuse alkeemiku ja adepti Fulcanelli raamatud "Gooti katedraalide saladused" ja "Filosoofilised majad". Tema salapärasest isikust teame vaid ta őpilaste kaudu. Aga Fulcanellit lugedes tunnetad kohe sellist kompetentsust ja enesekindlust, mis saab olla vaid sellel, kes teab neid asju.
Keemiast rääkides ütleb Fulcanelli, et keemiline valem ei peegelda kőiki aine omadusi. Kui tükk suhkrut panna pimedas uhmrisse, siis vőime tagudes näha sinist leeki. Seda pole suhkru valemis. Ja kui uhmerdada peedisuhkrut - tuleb hoopis kollane leek. Seega on ainetes enam kui nende valemid näitavad.
Alkeemias räägitakse transmutatsioonist ja transformatsioonist. Need pole päris ühed ja samad asjad. Transmutatsioon on ühe aine muutumine teiseks molekulaarsel tasandil.
Näiteks süsiniku ja teemanti molekulaarsed struktuurid on sarnased. On vaja katalüsaatorit, et saada süsinikust teemant.
Selleks pole vaja alkeemiat kui kuninglikku kunsti. Transformatsioon sőltub aga alkeemiku enda siseseisundist. Nii ei saa tarkade kivi kätte ainult laboritööga, vaid selleks on vaja ka alkeemiku sisemist seisundit - see ongi transformatsioon.
Albert Suur, Aquino Thomase ja meie Mauritiuse őpetaja, on öelnud, et pole asja, mis oma viimases substantsis ei sisaldaks kulda. Alkeemiaga alustades on tähtis see tunnetus, et meie hinges on see maagiline kuld olemas. Sellest saab meie füüsika ja metafüüsika kese. Kuid oma vertikaalne telg tuleb leida igaühel ise.
Kui alkeemilise protsessi ehk opus magnumi eesmärk on elixir vitae ja lapis - ehk siis igavese elu ja absoluutse vabaduse saavutamine tarkade kivi kaudu, mis lubab ka transmutatsioone kullaks ehk maailma muutmist vői päästmist -siis Carl Gustav Jungi uurimustest näeme, et see individuatsiooniprotsess, mis toimub alateadlikult - järgib opus almicumchi ilma mőistuse loata.
Carl Gustav Jung täheldas iseenda ja paljude patsientide unenägude ja nägemuste vastavust alkeemilisele sümboolikale.
15 aastat kestnud uurimuse jooksul jőudis ta järeldusele, et alateadvuslik liigub alkeemiliste sümbolitega kirjeldatud radu pidi ja viib psüühiliste resultaatideni, mis on samastatavad alkeemiliste oopustega.
Jungile heideti ette, et ta transpsüühilisi sümboleid otsekui degradeerib psüühilisteks terminiteks. Jungi vastus oli, et transpsüühiline ei ole psühholoogi uurimisväli, kuid iga vaimne kogemus eeldab psüühilist reaalsust ja see reaalsus koosneb kindlatest asjadest, millega tegelemine on psühholoogi őigus ja kohustus.
Jung täheldas juba oma uuringute algul, et need unenäod ja nägemused, milles esineb alkeemiline sümboolika, viivad teatud psüühilise integratsioonini, mida Jung nimetas individuatsiooniprotsessiks.
Seega ei olnud alatedvuse ilmingud mitte juhuslikud, anarhilised, sporaadilised, vaid järgisid teatud eesmärki - individuatsiooni.
See on Jungi järgi oma MINA avastamine ja valdamine ja seega iga inimese jaoks kőrgem siht. Unenäomaailma vőib vaadelda kui kőigile kättesadavat alateadlikku initsatsiooniprotsessi, kuigi jah - Jung sellist terminoloogiat ei kasutanud. Pühendamatu, kes näeb alkeemilisi unenägusid ja läheneb psüühilisele integratsionile, teeb läbi initsiatsiooniliseed katsumused.
Tulemus on küll erinev müstilise ja rituaalse initsiatsiooniga vőrreldes, kuid siiski sarnastatav. Unenäoseisundis on pühendamatu samas olukorras, mis adept rituaalse initsiatsioni korral ja mőlemal juhul on tegemist vaimse reintegratsiooniga.
Mehaanikas kasutab Newton vaid väheseid ja väga lihtsaid mõisteid, õieti ainult viit. Need on: mass (m), kiirus (v), kiiruse muutus ajas ehk kiirendus (a), liikumishulk (mv) ja jõud (F).
Nimetatud mõistetele lisandub veel kolm põhilauset selle kohta, kuidas jõud toimivad. Nende väheste põhimõistete abil vormis Newton oma taevamehaanika, mis kajastab taevakehade liikumist fantastilise täpsusega. Veel enam, kogu tänapäeva insenerimehaanika baseerub neil põhimõistetel.
Newtoni liikumisseadused said aluseks nii klassikalisele mehaanikale kui ka kogu füüsikale kuni Einsteini relatiivsusteooria ilmumiseni.
Liikumise uurimisel lõi Newton mõiste "kiirus", mis on saadud kohakoordinaadi juurdekasvu ja aja juurdekasvu jagatisena. Probleemi lahendamine, s. t. ebaühtlaselt liikuva keha kiiruse uurimiseks kasutatava sobiva matemaatilise meetodi leidmine, andis Newtonile võtme juurdekasvudega opereerimiseks ja viis lõpuks diferentsiaalarvutuse loomisele.
Kuidas saab aga arvutada pidevalt muutuva kiirusega liikuva keha poolt antud ajavahemiku kestel läbitud teed? Taoliste, osalt geomeetriast formuleeritud küsimustele vastamise kaudu jõudis Newton integraalarvutuseni. Ja kui ta lõpuks mõlemat laadi probleeme koos vaatles, tegi ta suurepärase avastuse: Newton mõistis, et diferentsiaal- ja integraalarvutus on tihedasti teineteisega seotud.
Peale matemaatika ja loodusteaduste oli Newtonil veel kaks huviala – teoloogia ja alkeemia. Ei saa teda laita selle eest, et ta oma väljapaistvat mõistust "raiskas" alkeemiale, sest Newtoni ajal märkis sõna "alkeemia" lihtsalt kogu keemiat. Newton oma kaasasündinud teadlasetalendiga püüdis täpsete eksperimentidega kontrollida, mida alkeemikute väited tegelikult väärt olid.
Mis teoloogiasse puutub, siis uskus Newton kaljukindlalt, et universumi looja on ülitark, tema ise aga täiesti võimetu - ta uskus, et on nagu poisike mererannas, kelle ees laiub läbiuurimata tõeookean. Ta oli arvamusel, et nii taevas kui ka maa peal leidub palju sellist, mis ületab tema teadmised. Ta seadis enesele ülesandeks mõista seda, mida enamik tema ajastu intelligentseid inimesi vastuvaidlemata aktsepteeris ja mis neile niisama loomulikuna tundus nagu terve inimmõistus, nimelt maailma loomist. Samal eesmärgil tegi ta kronoloogilisi uurimisi, püüdes Vana Testamendi daatumeid ajaloo omadega kooskõlla viia.
No comments:
Post a Comment